Meie esimene karavanipuhkus 2022. aastal – seiklus, mida me kunagi ei unusta
Me rääkisime sellest pikka aega. Või täpsemalt – Rosita oli sellest juba ammu rääkinud. Karavanide elu. Vabadus. Võimalus peatuda kõikjal, kus meile meeldib, valmistada oma toitu ja lasta teedel puhkust kujundada. Mina ise olin skeptilisem. Ma polnud kunagi näinud ennast karavaniinimesena. Ma arvasin, et see oleks kitsas, keeruline ja kaugel seiklusest, mida ma igatsesin.
See seiklus on osa meie Telkimine ja telkimine elu lastega-ist.
Me ostsime karavani!
Aga siis ühel päeval seisis seal – meie äsja ostetud Weinsberg CaraOne 550 UK – üsna spontaanse kapriisi tulemus. Väike impulsi otsus, mis oleks kiiresti saanud üheks parimaks investeeringuks, mida me kunagi teinud oleme. See tundus soliidne. Hästi läbi mõeldud. Ja ennekõike: see tundus võimalusena luua midagi täiesti uut koos.
Alustasime kohe selle täitmist kõigega, mida me arvasime, et vajame. Voodipesu, lapsevanker, riided, kalastusvarustus, paar raamatut ja äsja Jula poest ostetud grill – tegelikult üldse mu esimene grill. Mõte, et pärast kümmet aastat korteris grillimist lõpuks uuesti grillida, oli iseenesest vabaduse tunne.
Leo oli üheaastane. Täis energiat, uudishimulik kõike ja täiesti teadmata, mida me valmistasime. Aga kui me avasime haagissuvila ukse ja lasime tal väikeses istumiskohas oma kohale ronida, naeratas ta, nagu mõistaks ta seda kõike.
Esimene peatus – Stöllet
Jätsime Kungsbacka maha liblikatega kõhus ja päikesega selja taga. Sihtkohaks oli Stöllet Värmland, kus plaanisime veeta oma esimese öö. Reis läks paremini kui oodatud – Leo magas suurema osa teest läbi ja karavan veeres kenasti auto taga.
Aga kui me kohale jõudsime, siis ma mõistsin midagi. Meil ei olnud elektri jaoks splitter-kaablit. Klassikalise algaja viga. Karavanit ei saanud konksuga ühendada ja ma kujutasin ette külma ööd ilma laadimise või valgustuseta.
Hüppasin autosse ja sõitsin tagasi Torsby poole, otsides läbi mitu poodi, enne kui lõpuks kohtasin meest, kes teadis täpselt, mida ma vajan. Smart Living kaabel, mida ma nüüd alati soovitan teistele algajatele.
Tänu ühendatud jõule tundsime end esimest korda tõeliste karavaniinimestena. Leo mängis põrandal, Rosita hakkas meie asju korraldama ja ma süütasin grilli. Seal oli midagi maagilist, mis seisis orus grilli juures koos söe pragunemisega. See oli esimene kord üle kümne aasta, kui grillisin midagi õues – ja esimest korda, kui grilliti midagi, mida ma ise ostsin.
Me sõime hilja, käisime koos karavanis ja saime teada, mis on haagissuvila. Kuidas tühjendada paake, täita vee peal, voltige laud alla, kuidas väike kodu võib hoida kõike, mida vajate.
Åre – tasuta telkimine pere talus
Pärast rahulikku hommikut pakkisime asjad kokku ja suundusime edasi põhja poole Åre suunas, kus Johannese perel on talu. Just lähedal on väike tasuta telkimiskoht, kus saaksime autoelamut Åreskutan-i vaatega parkida. Veetsime seal kaks ööd – lihtsate einetega, vestlustega perega ja mõne lühikese jalutuskäiguga ümber piirkonna.
See oli koht, kus me hakkasime end karavanis koduselt tundma. Leo oli leidnud oma koha, Rosita rütmi ja ma hakkasin aru saama, mida ta kogu aeg tähendas.
Pulmad, sõbrad ja haigus
Järgmine peatus oli kaugemal põhjas, kus Rosita lähedane sõber oli abiellumas. Rosita oli pruutneitsi, mis tähendas, et esimesed päevad läksid ettevalmistustesse ja kleitidesse, Leo ja mina aga pidasime karavanilinnust. Karavanvoodis oli palju mängimist, beebitoitu gaasipliidil ja unejutte.
Pulmad olid ilusad, kuid varsti pärast seda hakkasin end halvasti tundma. Leo ja mina pidime koju minema plaanitust varem – ma olin voodihaige ja varsti olid nii Rosita kui ka Leo haiged. Neli päeva järjest lamasime oma haagissuvilas, katusel vihmasadu ja nurgas pöörles väike fänn.
See võib kõlada kohutavalt, aga selle keskel oli ikka veel midagi ilusat. Meil oli üksteist. Me ei pidanud mõtlema hotellibroneeringutele ega väljaregistreerimise aegadele. Puhkasime, magasime, aitasime üksteist ja jõudsime aeglaselt jälle jalule.
Stekenjokk – Kaugsihtkoht koos ettevõtte jaoks mõeldud lennuvardaga
Kui ma lõpuks hakkasin end paremini tundma, oli Rosita ikka veel voodis. Kuid selle asemel, et oodata haigust seal, kus me olime, tekkis idee: kui me niikuinii puhkama läheme, siis miks mitte seda teha ühes Rootsi kõige maagilisemas kohas?
Stekenjokk . Nimi, mis kõlab nagu midagi otse välja vana mägi romaan. Minu jaoks oli see ka sihtkoht. Kohta, kus ma olin aastaid kalapüügist unistanud.
Pakkisime asjad kokku, sõitsime haagissuvilasse ja suundusime läbi sisemaa põhja poole. Tee oli seal ilus, aga mida lähemale jõudsime, seda karmimad tingimused muutusid. Eriti pärast Saxnäs silda. Tee muutus ootamatult – külmakahjustused ja väljapestud venitused sundisid mind sõitma 40–50 km/h, et kaitsta nii autot kui ka haagissuvilat. See raputas, põrkas ja kortsutas. Rosita istus vaikselt tagaistmel, haige, Leo aga uskumatult magas.
Aga siis me saabusime. Suurel platool, kus tuul pühkib üle avatud mäe nõmme ja pargitud autoelamud seisavad nagu väikesed täpid maastikus. Ma parkisin, seadsin karavani üles ja valmistasin end vaimselt ette selleks, mida ma olin igatsenud: tõeline mägikalapüük .
Üksi koos mäe ja forelliga
Järgmisel hommikul vara, kui Leo ikka veel magab ja Rosita pool-tasku all tekk, ma rihmaga minu seljakott ja võttis varras käes. See muutus umbes 4 km pikkuseks matkaks ühele vooluveekogule, mida ma kaardil uurisin. Probleeme pole. See oli vaikne. Ainult tuul ja minu sammud kaljudel.
Kui ma vette jõudsin, hingas kõik vaikust. Õhk oli karge, päike rippus madalal. Ma sidusin end Europea 12a külge ja hakkasin osa võtma. Ei läinud palju minutitki, enne kui esimene mägiforell pihta sai. Mitte suur, aga milline võitleja! Varras paindus, joon laulis ja mu süda peksis. Ma maandusin kala hoolikalt, imetlesin seda ja vabastasin selle tagasi.
Püüdsin mööda süsteemi alla väikese silla suunas edasi ja õnnestus veel kaks forelli maandada, enne kui pöördusin tagasi – keha väsinud, kuid hinge täis rahu. Seda on raske seletada, aga mägedes kalal käies juhtub midagi. See on midagi enamat kui lihtsalt kala – see on looduse rütm, kohalolek, hingamine.
Tagasi karavani juures oli Rosita veel kurnatud, kuid Leo oli elavam. Ma grillisin kana väikesel söegrillil ja me sõime mägedega õhtusööki taustaks.
Kas sulle meeldib kala püüda?
Leia uusi kalaveiÖöbimine Umeå hotellis
Me tegelikult plaanisime järgmisel hommikul lahkuda, aga kui ma tol õhtul magama ei jäänud, ütlesin Rositale: "Me sõidame nüüd. Ma ei suuda oodata."
Leoga, kes magas autoistmel ja Rosita mässituna teki sisse, veeretasime jälle lõuna poole – läbi öö. Kui päike hakkas puude kohal tõusma, veeresime me esimesse laagrisse Umeå, kus leidsime koha ja magasime paar tundi.
Olime kolm päeva Umeå-is. Külastasime sõpru, kõndisime mööda jõge ja mul õnnestus isegi välja hiilida järvele, et proovida oma õnne kalapüüki. See tasus end ära – 1,5 kilone vikerforell, mis pani väga hea võitluse. Kena tasu pärast haigeid päevi.
Viimane peatus – Trosa Havsbad & Camping
Kui me jälle lõunasse hakkasime liikuma, oli meie vaatamisväärsused seatud viimasele peatusele – Trosa Havsbadile, laagriplatsile, millest meile oli teatatud. Ja see osutus täiuslikuks finišiks.
Me veeretasime paremale, kui õhtu langes. Päike loojus horisondile ja taevas muutus roosaks. Me läksime otse restorani ja istusime koos burgeriplaadiga ja külma õllega. Leo jooksis laudade vahel ringi, vehkides teiste lastega. Istusime mõnda aega vaikselt. Väsinud, kuid rahul. Tundus, nagu oleksime tõesti midagi teinud. Mitte ainult puhkus – mälestus.
Kõndisime ringi ja vaatasime laagriplatsi, pesi oma hambaid teenindushoones ja siis roomasime voodisse meie jooksvas salongis. Eilne õhtu. Ja see tundus nii wistful ja ilus.
Loe lähemalt meie külastuste kohta Trosa Havsbad & Camping siin!
Mõtted – karavani elu esimene peatükk
Me arvasime, et saame kahenädalase puhkuse. See muutus kolmeks. Me arvasime, et see läheb libedalt. Sellest kujunes kaos, haigus ja kaablipaanika. Aga me arvasime ka, et see võib olla armas. Ja see oli – igas mõttes, mis loeb.
Minu jaoks, kes ei olnud kunagi näinud ennast karavani inimesena, muutus see reis pöördepunktiks. Mitte sellepärast, et kõik läks ideaalselt, vaid seetõttu, et me tegime seda koos. Me võitlesime, naersime, uinusime peaga vastu akent, samal ajal kui haagissuvila tuules õrnalt õõtsutas. Leo sai avastada Rootsi karavanist, kohtuda uute inimestega ja tunda, et maailm tõesti ei pea olema sellest kaugemal.
Ja meie? Me leidsime midagi lihtsusest – vabadus, rütm. Midagi, mille juurde me tahame tagasi pöörduda.
Varustus, mis teeb seikluse võimalikuks
Õnnestunud matk looduses ei sõltu ainult kohast, vaid ka õigest varustusest. Siia oleme kogunud oma testid, kogemused ja juhendid telkimise, matkamise ja looduses seiklemise varustuse kohta.
Tutvu meie käiguotsikute näpunäidetega →Veel telkimiselu?
-
Nädal Skrea Camping
Loe lähemalt Skrea Camping kohta -
Leia matkaretseptid siit!
Meie retseptide juurde -
Leo esimene öö telgis
Leo laagritesse telgis
100 Rootsi matkarada!
Otsid täiuslikku matkarada? Oleme kokku kogunud 100 Rootsi kõige huvitavamat, väljakutsuvamat ja vaatamisväärsemat matkarada ühes nimekirjas!




















































