Populaarsed otsingud

    Rünnatud Deer Keds – Õhtu, mida me ei unusta varsti!

    Kui mets lõi tagasi – meie õudusunenägu seiklus hirvedega keds

    Me ei ole looduses väljas olles võõrad väljakutsetele – tuul, vihm, puugid, väsinud lapsed. See käib territooriumiga kaasas. Kuid miski ei oleks meid selleks suve hilisõhtuks ette valmistanud, kui me laagrisse läksime, ja selle asemel sattus see õudusfilmilaadse põrgu keskele. See on lugu meie kohtumisest hirvede kedsiga – üks meie kõige ebameeldivamaid seiklusi kunagi.

    Mis on hirved keds?

    Hirvekärbsed (ladina keeles Lipoptena cervi) on väikesed lamedad putukad, kes toituvad loomadest saadud verest – peamiselt põdrast ja hirvest. Nad lendavad harva pikki vahemaid; selle asemel heidavad nad oma tiivad, kui nad on leidnud peremehe ja siis roomavad nahal hammustada. Nad ei saa paljuneda inimestel, kuid nad võivad põhjustada tõsist ebamugavust, sest neid on raske vabaneda, ronida juustesse, riietesse ja habemetesse – ja mõnikord põhjustada allergilisi reaktsioone või hammustada löövet. Nad on kõige aktiivsemad juuli lõpust oktoobrini, eriti metsamaal, kus on palju elusloodust.

    Meie seiklus – mis kiiresti muutus trauma

    See algas spontaanse telkimise seiklusena. Pakkisime auto, sihtides järve, kus me plaanisime kala püüda ja laagrisse minna. Aga kui me kohale jõudsime, oli üle sissepääsu teetõke – nii et plaan pidi kiiresti muutuma. Sõitsime 15 minutit teise, meile tundmatu järveni ja alustasime seal matkamist liiga suure varustusega.

    Mööda teed valisime kukeseened ja kõik tundus väga hubase õhtuse seiklusena. Leo sai kärbes tema peale – "Lendas, ew!" ütles ta. Ma ei võtnud seda liiga tõsiselt. Sageli kurdab ta kärbeste üle.

    Aga siis sain ma kärbse enda peale. Siis veel üks. Ja veel üks.

    Nad ei näinud välja nagu tavalised kärbsed – nad olid lamedad, tumedad, midagi krabitaolist oma kuju ja klammerdumise viis, mis pani teie naha indekseerima. Leo hüüdis: "Seal, issi! Seal!", kui ma üritasin neid oma kätelt, kaelalt ja juustelt ära saada.

    Me jätkasime edasi, aga nad ei lõpetanud tulemist.

    Panic laagriplatsil

    Kui lõpuks järve äärde jõudsime, olime higis, ärritunud ja juba tüdinenud nendest putukatest. Leo sai kohe ühe kätte. Rosita võttis selle ära ja me panime oma varustuse maha. Siis algas tõeline invasioon.

    Kärbsed roomasid riietel, juustesse ja habemetesse, lapse kaelas. Paanika võttis üle. Rosita paanitses, ma sattusin paanikasse, Leo karjus. Ma võtsin ta oma käte vahele ja ütlesin lihtsalt: "Me lahkume!"

    Me lahkusime laagriplatsilt ja tormasime läbi metsa tagasi. Kärbsed olid kogu tee meie peal, maandumine, roomamine, klammerdumine. Jalutuskäik, mis oli võtnud 25 minutit, võttis 10 minutit tagasi. Me ei peatunud. Me jooksime.

    Autos – kuid mitte veel ohutu

    Kui me autosse jõudsime, arvasime, et oleme väljaspool ohtu. Aga ei. Kohe, kui ma Leo autosse panin, hakkasid nad jälle tulema. Meie järel. Tema peal. Käigukastis. Me võitlesime, et puhastada ennast, oma riideid, lapse autoistmeid. Rosita seisis kätega õhus vehkides, harjasin kärbseid habemest, Leo särgilt, Rosita juustelt.

    Leidsime kärbseid ka pärast uste sulgemist. Autos. Leo jalal. Rosita käe peal. Põlve taga. Kulus mitu tundi, enne kui me tundsime täiesti kindel, et nad olid läinud.

    Mida me õppisime

    • Vältige suve lõpus telkimist hirvedega kaetud tsoonides – eriti metsades, kus on palju elusloodust
    • Kandke alati pikki varrukaid ja peakatet õhtuti metsas
    • Deer keds klammerduma pingul – nad tuleks kraabitakse maha, ei swatted ära
    • Hoia märjad salvrätikud ja riiete vahetus autos
    • Plaan B ei ole alati parem – kuid mõnikord peate julgema seda lühikeseks lõigata

    Meie peegeldus

    Me pole kunagi laagris olnud. Me ei kalastanud. Me ei söönud väljas isegi õhtusööki. Aga me õppisime midagi olulist: et väljas elu on mõnikord umbes teada, millal on aeg seda nimetada lõpetab.

    Õhtu lõpetasime kodus diivanil, dušiga kehad, puhtad riided ja film. Kuid tunne, et miski roomab meie peal, püsis tunde. Ja see jääb ilmselt iga kord, kui kuuleme Leolt "Lee... ew!".

    Tahad näha kogu rünnakut?

    SENSITIIVSED VAATED ON HOIATUS!

    Kui oled piisavalt julge, et vaadata kogu episoodi, võite vabalt klõpsata video – kuid seda omal vastutusel! Meil on ikka veel rahutuid tundeid, vaadates filmi.

    100 Rootsi matkarada!

    Veel seiklusi

    Meie seiklused →
    • ⏱ 7 min

      Leo esimene telkimine – Camping kogu perega

      Loe seiklus
    • ⏱ 6 min

      Nädal Skrea Camping

      Loe seiklus
    • ⏱ 8 min

      Falu

      Loe seiklus
    • ⏱ 3 min

      Kalapüük Forsa-Vekas

      Loe seiklus
    @theswildernessfamily

    Avasta meie YouTube'i kanal

    Leia inspiratsiooni oma järgmiseks seikluseks meie seiklusvideotest. Loodame, et meie YouTube'i kanal innustab sind koguma rohkem mälestusi kogu eluks!

    Varustus, mis teeb seikluse võimalikuks

    Õnnestunud matk looduses ei sõltu ainult kohast, vaid ka õigest varustusest. Siia oleme kogunud oma testid, kogemused ja juhendid telkimise, matkamise ja looduses seiklemise varustuse kohta.

    Vaata meie varustusnõuandeid

    Toit lõkkel – osa seiklusest

    Kui telk on püsti ja lõke praksub, algab üks matkaelu parimaid osi – söök. Lõkketoit muudab iga matka veidi eriliseks, olgu see lihtne hommikusöök metsas või toekas hautis pärast pikka päeva õues.

    Avasta meie parimad nõuanded, võtted ja retseptid lõkkel toidu valmistamiseks.

    Lõkketoit

    Veel kalapüügikohti?

    Kui otsid veel kohti, kus kala püüda, siis oleme siia kogunud mõned Rootsi parimad veekogud!

    Kliki siia!

    Tagasi meie seikluste juurde

    Avasta rohkem meie seiklustest! Teeme igal aastal hulgaliselt erinevaid reise ja tegevusi. Lihtsatest asjadest keerukate seiklusteni! Siia kogume oma lood, kogemused ja nõuanded koos kulisside taguste kaadritega!

    Et innustada sind koguma mälestusi kogu eluks!

    Kliki siia!

    Rohkem meist?

    Kliki siia!